Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/458

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 457 —

ei näita aga mitte, et Teie selle nõuu täidesaatmisel olete.“

Herbert wõttis jälle neiu wastas istet ja waatas talle otsekoheselt näosse.

„Mina ei olnud mitte selle karistamise poolt, preili Marchand,“ ütles ta. „Kõik minu tundmused tõrkusiwad selle wastu, iseäranis sellepärast, et karistataw naisterahwas oli. Ma olin aga sunnitud oma isale järele andma, kes niisuguse karistuse poolt oli.“

„Teie olite sunnitud?“ küsis Juliette.

„Ja… Meie oleme harjunud oma wanemate sõna kuulama ja nende nõuuandmist tähele panema. Meie arwates on see laste kohus wanemate wastu. Meid on nõnda kaswatatud ja õpetatud, ja seda nõuab meilt meie kombeõpetus.“

„Ükski kombeõpetus ei nõua, et laps oma südametunnistuse wastu peaks wanema sõna kuulama. Muidu peaks ju laps wanemate käsul ka wargile minema.“

„See wõrdlus ei ole minu meelest mitte kohane, preili Marchand,“ wastas noor parun weidi äritatult. „Ma tahtsin ainult öelda, et minu isa minust palju wanem on, et tal palju rohkem elutarkust on kui minul, et ta inimesi ja olusid palju enam tunneb kui mina; sellepärast pidasin ma oma kohuseks, temale järele anda, tema nõuu kuulda wõtta.“

„Ja see nõu oli?“

„Tema arwas, et pehmus nii raske süü kohta — meie uskusime selle süü sisse walitseja tunnistust mööda — otsekohe kahjulik on… Tüdruku nuhtlemine mõisas tähendas pealegi