— 458 —
karistuse kergendamist. Kui meie Miina haagikohtuniku ette oleksime saatnud, siis oleks ta seal igatahes ka ihunuhtlust saanud ja julgeste palju raskemat.“
Juliette ohkas. Igalt poolt, kuhu ta silmad pööras, paistsiwad talle keskaegsete olude paksud ja kõrged wägiwalla-müürid wastu. Peale häbistawa ihunuhtluse ei olnud alamast seisusest inimese tarwis muud karistust olemaski — kepi ja witsaga õpetati rahwale woorust ja kombe-elu, nendesamade abinõuudega karistati ka kuritöösid. Ja see noor, õiglaste aimetega haritud mees seisis nii täieste nende olude wõimu ja mõju all, et ta oma paremad tunded ja püüded hõlma alla pistis ja wanemate ajaloolise eeskuju järele ülekohut edasi tegi, seda pealegi weel wanemate sõnakuulmise wooruseks pidades…
Ärarääkimata kurbtus asus neiu hingesse. Tema meelest oli, kui istuks ta leinates rusuks läinud paleuste aherwarre otsas. Ta oli sellest mehest palju lootnud, pidi aga nüüd nägema, et ta paljalt soninud. Mõjud, mille all see mees seisis, oliwad liig wõimsad, ja tema loomus nende wastu wõitlemiseks nähtawalt liig nõrk. Ta oli rohkem tõotanud, kui ta täide suutis saata. Temast saab kahtlemata seesama mõisnik, nagu teised kõik on, üksnes wast selle wahega, et talupojad ja teenijad teda „heaks herraks“ kutsuwad, sest et nad enamiste õelaid tunnewad. Aga kui palju wahet on siis hea ja kurja herra wahel? Hea herra nõuab talupojalt sedasama, mis kuri herragi, muudkui et ta nõudmise toon ja ta nägu seejuures wähe
