— 459 —
pehmemad on; wahest määrab ta kolmekümne hoobi asemel ka ainult kaheksateistkümmend…
Juliettel ei olnud himu seda mõlemale nii piinlikku harutamist edasi kesta lasta, seepärast ruttas ta lõpule ja kandis ainult weel Miina edespidise käekäigu ja Päärna tulewiku kohta käiwad palwed parunile ette.
„Walitseja tüdruk, kes oma peremehe wiha ja kättemaksmise eest külasse wanemate juurde on põgenenud, kardab herra Winteri poolt weelgi wägiwalda ja tagakiusamist. Minult on soowitud, et ma temale Teie kaitset opmanni wastu paluksin. Wiimane wõiks tüdrukut ehk weel oma teenistusesse sundida tagasi astuma, ja selle eest on Miinal suur hirm.“
„Minu kaitse peale wõib ta julge olla — ka siis, kui ma ta süüdlase leian olewat,“ wastas Herbert ruttu.
„Miinal on aga weel üks kartus: walitseja Winter on ähwardanud, et tüdruku isa oma talust ilma pidada jääma.“
„Mispärast?“
„Sellepärast‚et tütar walitseja wiha all seisab.“
„Seda olla Winter ähwardanud?“
„Ja.“
„Temal pole ju wõimust kellegi käest talu ära wõtta!“
„Aga tal ehk on mõju nende kohta, kel selleks wõimus on, nii nagu tal mõju oli oma wastaseid nuhelda lasta, ilma et wiimaste süü kindel oleks olnud.“
Herbert raputas ägedalt pead. Ta silmadest leekis kuum wiha.
