Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/462

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 461 —

teda juba küllalt, ilma et ta ennast oleks parandanud.“

„Teil wõib õigus olla, preili Marchand,“ wastas Herbert iseäralise kareda healega. „Ma tahan ka seda Teie soowi täita ja sellele „rööwlipealikule“, nagu mu isa teda nimetab, edespidi talu anda — kui wõimalik, ta isa koha… Nüüd lubage aga, et ma wärske tuule kätte lähen… Mu pea walutab, mu süda pakitseb. Mind pole weel eluilmas nii raskeste süüdistatud ja hukka mõistetud, kui täna.“

„Teie pahandate minu üle?“ küsis Juliette.

„Ja,“ hüüdis parun Herbert ja tõttas juba trepist alla, „aga mitte muu pärast, kui et ma niisugusest kohtumõistjast ja nõuuandjast edespidi ilma pean jääma! Mul oleks teda nii wäga tarwis!“



23.

Äikese-pilwed.

Mahtra mõisas oodati laupäewal, 31. mail, sinna kutsutud peremehi asjata. Mitte ükski ei ilmunud. Kõik oliwad raba-wõsastikus sõjawäe eest peidus. Soldatitele tapeti lõuna-söögiks kaks lehma ära ja mõisa wiina-ait andis neile karastawat keelekastet. Mõlemad ohwitserid oliwad walitseja Rosenbergi külalised. Ka asetäitja haagikohtunik oli sinna jõudnud, et wastupanijaid sedamaid karistusele wõtta. Aga kui ta nägi, et talupojad ka nüüd ülemuse käsu täitmata jätsiwad, tegi ta walitsejale ülesandeks, kubjast uue kutsega külasse läkitada: kõik peremehed tulgu esmaspäewal, 2. juunil, mõisa