Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/463

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 462 —

kokku ja pangu endid ka selle wastu walmis, et nad kohe sõnnikut hakkawad wedama.

Õhtu eel jõuab kubjas külasse ja astub kõige pealt Sepa peresse sisse. Kas Ants juba koju tulnud? Perenaine Tiiu kostab, et ta oma mehest midagi ei teadwat. Olla reedest saadik, mil ta õpetaja juures käinud, jäljeta kadunud. Kubjas rändab talust talusse edasi — ei ainustki peremeest kodus! Kõik kadunud nagu talitajagi. Naised-lapsed hirmu täis, majapidamine ui-ai, nuttu ja ohkimist kõik kohad täis. Kuhu peremehed läinud? Kes seda teab! Ja kui teatakse: kes seda ütleb! Otsigu ise metsast ja rabast!

Ainus peremees, keda kubjas wiimaks leiab, on wana Mihkel Pärtel.

„Noh, mis uudist sina jälle mõisa poolt tood?“

Kubjas ütleb käsu ära ja lisab juurde:

„Sina mine kohe ja otsi teised ülesse ja anna neile teada, et nad esmaspäe mitte enam tulemata ei jääks. Mida kauem te wasta panete, seda suuremaks läheb teie trahw.“

„Kust mina wana inimene neid metsast jõuan otsida,“ punnib Mihkel wasta.

„Küll sa jõuad,“ wastab kubjas, „ega nad nii kaugel wõi olla. Pea meeles, et ma sulle käsu olen and!“

Mihkel wiibki meestele metsa mõisawalitsuse ja haagikohtuniku uue käsu. Kuid keegi ei julge koju minna. Sest kes teab, kas mitte soldatid sedamaid külasse ei tule, ja siis on kinninabimine ja peksmine kohe käsil!… Päike läheb looja, ehapuna kustub pikkamisi, ööwarjud heidawad raba ja wõsastiku peale. Ka