Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/480

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 479 —

waimupoisiga teomehele sõna: ärgu homme teole mingu, tulgu parem sõtta, tugewaid mehi olla waja; tema ise minna juba täna Mahtrasse, et teistega sõja-nõuu pidada.

Päärna selg on weel kange ja walus haagikohtuniku hoopidest, aga see ei takista teda külasse jooksmast ja sõjawäge kogumast; see ei takista teda, ei, see erutab teda just taga. Ta raputab oma suurt raudset rusikat taewa poole ja wannub, et ta neid hoopisid ei taha unustada, et ta nende eest sakstele tasu tahab anda — iga löögi eest kaks asemele, ükskõik kus ja kellele. On homme Mahtras sõda, siis wõib ta tunahomme siin olla; kahju ainult, et ta siin mitte juba täna ei ole…

Kuid tulemata ta ei jää. Teewad ju X. mehed sedasama, mis Mahtra mehed tegiwad ja mispärast neid homme tahetakse nuhelda. Esmaspäew peab mõisas sõnnikuwedu algama, peremeestel on käsk käes; aga ükski ei lähe, wälja arwatud wahest Ristmäe Mihkel. Kõik on ühisel kindlal otsusel, abiteole wastu panna kas wõi sõjani. Asjata saawad parunid ja sundijad homme walda ootama, asjata kubja käskudega külasse saatma — kõrwad, mis kuulamas, on kurdid, ja mida kuulamas ei ole, on sõjas. Päärn loodab aga, et terwe wald sõjas saab olema, ja selleks teeb ta, perest peresse käies, wihase õhinaga tööd.

„Mehed!“ hüüab ta igal pool. „Lõugadega oleme juba palju ära teind, kätega mitte kanapesagi. Homme peame näitama, et me mitte üksi lõuamehed pole, waid ka töömehed. Mahtra mehed paluwad meid appi. Neil on homme peksupäe. Habajas on werd juba küll joost — kas