Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/481

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 480 —

peame lubama, et Mahtras weel enam jooseb? Kas tahate pealt woadata, kuni peksu-kord teie kätte jõuab? Küll see warsti tuleb, ennem ehk weel, kui arwate. Iga sõnnikukoorm, mis homme wedamata jääb, wõib tunahomme witsakoormaks soada. Kui te nahk ei sügele, siis tulge lähme sõtta! Homme on Mahtras sõda, mehed! Kes täis mees on, paneb hobuse ette ja läheb aegsaste teele! Koju jäägu see, kes muud ei ole kui lõuamees!“

Ja Päärna sõnad mõjusiwad. Nad mõjusiwad seda rohkem, et ta mitte peremees polnud, kes oma tulude eest wälja astus ja keda hädaoht ähwardas, waid teomees, teise sulane, kellel midagi wõita ei olnud, küll aga palju kaotada. Tahab juba teomees wõeraste eest oma naha turule wiia, miks ei peaks siis peremehed teistele peremeestele appi tõttama!

„Lähme jah! Aitame neh! Rahuga oleme küll juba õnne katsund — katsume siis nüüd sõjaga!“

Need oliwad wastused, mis Päärn igalt poolt sai. Osalt mehi hakkas juba pühapäewa õhtu teele minema, teised läksiwad neile öö ja hommiku jooksul järele. Päärn ise oli esimeste minejate seas.

Enne oli tal aga kodus emaga äge lahing lüüa. Hirmunud wanake, kellele Päärn oma mineku üle tõtt tunnistanud, hakkas poega Jumala keeli paluma, et ta mitte meelega „surma suhu“ ei jookseks. Mõisa wastu sõda pidama — taewane halastus, kas tal siis aru peas olla! Kas ta juba küllalt ei teadwat, mis kepid ja witsad on! Kas ta tahtwat nüüd weel raudu kanda, wangitornisid näha ja tühjale maale rännata?