Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/498

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 497 —

wastega wahele — see oli jo meie nõu. Neid põle aga weel peksma hakatud.“

Wõllamäe Päärn, ise kaswu ja tugewuse poolest kah hea hiiglane, polnud küllalt purjus, et oma wõitlusehimu, mis elaw küllalt oli, otstarbeta ja ülekohtusel kombel teoks teha. Tema ootas oma teibaga ainult põnewusega, mil Mahtra mehi peksupingile hakatakse wiima, et siis õiguse nimel wahele karata.

„Mis kurat nad siis ootawad, et peksma ei hakka?“ kirus Purila hiiglane „Kepid-witsad walmis, aga ootawad ikke weel. Kas minu aeg siis moast on wõetud!“

„Seda parem, et peksma ei hakka,“ tähendas Antsu Ants. „Nad kardawad meid, ja wiimaks jätawadki peksmata. Ega me ilma muhkudeta jääks, kui waheleminemine tuleks.“

Aga kõik hoiatused ja manitsused jäiwad õnnetuma Jüri kohta mõjuta. Kaks korda suutis teda Ants Welt, paar korda ka Päärn sõnadega tagasi hoida, ja kui ta sellest hoolimata minekut tegi, hoidsiwad nad teda kätt- ja hõlma pidi kinni. Aga kui kõik midagi ei aidanud ja mees wihaseks sai, laskis Ants ta lahti, hüüdes:

„Tõmma siis takka, tee on hea!“

Jüri tikkus rüsinal rahwa-ridadest läbi, otsekohe soldatite juurde. Ants ja Päärn läksiwad talle pikkamisi järele. Nad nägiwad kuda nende tuttaw ühe soldatiga juttu tegi, siis käe mehe püssi järele wälja sirutas ja sellest kinni kahmas. Soldat tõukas ta aga tagasi ja kiskus püssi ta käest ära. Weel teisega katsus Jüri õnne. Ka see ei andnud sõjariista talle kätte ega lasknud seda eneselt ka wägise ära kiskuda.