— 496 —
bes kahekümnewiie-aastane hiiglakaswuga mees, kes oma tugewuse peale mitte wähe uhke ei olnud; julgust oli ta juba ülearu palju wõtnud, mida ta pehme keel, punased jõllis silmad ja waaruw käik tunnistasiwad.
„Mis niisukesed kapsa-ussid mehele jäksawad teha!“ hüüdis ta hoobeldes ja oma päratu suurt rusikat tõstes. „Küsin ühe käest püssi, lasen wasta taewast lahti ja annan talle jälle tagasi. Siis soame ometi näha, kas neid peame kartma wõi mitte.“
„Ää ole rumal, Jüri!“ ütles Ants Welt. „Soldat annab nüüd oma püssi sinu kätte!“
„Noh, kui heaga ei anna, siis wõtan wägise!“ tännitas Jüri.
„Paigale jää, Jüri!“ manitses Ants tungiwalt. „Sul on noor naine kodu; kas ta sind küll ei palund, et ära mine, ehk kui lähed, siis hoia oma terwist!“
„Ääh, eks naiste wingumist teata! Sinu naine hulgus jo koa, ja tulid ikke!“
„Aga mina ei kipu mitte soldati käest püssi wõtma. Jüri, ole mõistlik!“
„Mina arwan koa, et sellest head ei tuleks,“ ütles Wõllamäe Päärn. „Hakkad wägise püssi käest kiskuma, pistab sulle tikuga keresse, wõi mõni teine laseb sulle kuuli pähe!“
„Mis kuradi sõda see’s on, kui rabeleda ei soa!“ karjus Jüri Tork joobnud inimese wõitluse-himuga. „Ega’s ma seie tuld soldatite ninasi wahtima. Ma tahan kellegile pinna peale anda, olgu kes tahes!“
„Ära lorise, Jüri, eks sa tea, mispärast me seie tulime,“ wastas Päärn tõsiselt. „Kui Mahtra mehi peksma hakatakse, siis lähme tei-
