Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/500

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 499 —

lasknud. Wahiti langenute järele. Kui neid ei leitud, mürisesiwad uued hurraa-hüüded, jälle tõusiwad teibad ja rahwameri sattus julgemine wõimetuma wastase poole liikuma…

Juba hakkasiwad malga-hoobid soldatite sekka sadama, Peeter Olander laskis oma püssi nende peale lahti, Daniel Schmiedeberg Mahtrast tormas major Laimingi kallale ja tahtis mõeka tema käest ära kiskuda, Jüri Mursa Harmist kiskus kõigi noorema ohwitseri pagunid õladelt maha… Wäesalga juhatajad nägiwad ära: nüüd ei aidanud enam paljas hirmutamine, wägiwallale pidi wägiwallaga wastu astutama; werewalamist ei suutnud enam ükski wõim keelata, sõjawäe enesekaitse ja auu nõudsiwad seda…

Soldatid saiwad uueste laskmise-käsu. Seekord sihtisiwad aga püssid otsekohe rahwamurru sekka.

„Tuld!“ mürises majori käsuhüüe, ja jälle kõmmusiwad kakskümmendwiis tuleriista korraga.

Kui suitsupilw seekord lahku lõi, nähti igal pool sooja, woolawat werd. Ja iga werelombi juurde oli inimene maha sirutatud, kes weel praegu jalal seisnud, teiwast tõstnud ja täiest kõrist hurrad hüüdnud. Ühed oliwad otseti maha kukkunud, malka kramplikult käes hoides, teised selili, kolmandad küllili; mõned põlwitasiwad, kätt rinna wõi külle wastu surudes, kuna neil punane weri sõrmede wahelt nõrgus, teised seisiwad weel püsti, aga tuikusiwad — tuikusiwad ja wajusiwad nõtkuwate põlwedega pikkamisi tolmu sisse. Ühte haawatut nähti naeratawat — segaselt, umbusklikult; ta tundis, et temaga midagi sündinud,