— 500 —
ei uskunud aga, et tal kuul ihus on. Alles siis, kui ta oma riiete seest werd nägi tilkuwat, tõmmas ta nägu tõsiseks ja ta langes tummalt kummuli maha…
Esimese tardunud waikuse järele kajas rahwahulga seast iseäraline tume sumin. See oli haawatute oigamine ja surijate wiimane ägamine. Siis tuli nagu metsa kohin kuuldawale. See oli wihalaene, mis rahwast üle täis. Kõik see kostis aga ainult silmapilguks kõrwa. Lahingi-müra, mis kohe seepeale algas, mattis iga nõrgema heale oma alla…
See esimene tõsine tuleandmine ja woolaw weri mõjusiwad kahel wiisil rahwa kohta: ühed pöörasiwad metsikul rüsinal põgenema, teised tungisiwad wihase waprusega, teibaid keerutades, karjudes ja wandudes soldatite kallale. Lähemal silmapilgul algas kibe käsitsiwõitlus; nagu mässaw meri lõi wäikese wäehulga üle kokku ja mattis ta oma alla. Nähti ainult tõuswaid ja raksatawaid teibaid, wehklewaid ja torkawaid püssitikkusid, rübelewaid inimese-keresid, kukkujate otsa hunnikusse langewaid wõitlejaid. Ainust pauku ei käinud enam. Püssid oliwad soldatitel tühjad ja laadimiseks ei antud neile mahti. Meeleheitlise jõuuga, surm silma ees, püüdsiwad nad püssitikkude ja püssipäradega määratumale ülewõimule wastu panna, aga nad oliwad warsti nagu elawa müüri sisse kiilutud, nii et nad enam sedagi wõitlusewiisi mõjuwalt ei saanud tarwitada. Mitmed neist oliwad juba teibahoopide all langenud, mõnedel kisti püssid käest ära ning siin ja seal oli neid hirmsal rübele-
