— 512 —
mitte mütsi, jalas mitte saapaid. Tapjad wõi teised sõjalised oliwad ta paljaks riisunud. Selga oli talle ainult särk ja aluspüksid jäetud. Need oliwad üleni tarretanud werega kaetud. Ohwitseri purustatud pea puhkas noore, halja kase juurtel; selle lehti libistas pehme tuulelehk ja ta ladwas siristasiwad warblased.
Natuke maad õnnetumast eemal, tee ääres, oli ta kõrb hobune surnult maas. Malgad ja kaikad oliwad ka selle pea purustanud.
Werisest wõitlusest, mis siin olnud, ei teadnud siinolijatest keegi lähemat rääkida. Sõjameestel enestel, kes wäeülema üle wõidu saanud, oliwad tungiwad põhjused suud pidada, sest et nad sõjasaaki pidiwad warjama, ja seesama põhjus köitis ka pealtnägijate keelesid, kes saagist osa wõtnud. Wõib aga olla, et üksainus mees ohwitserile surmawa hoobi andis ja et keegi seda ligidalt nägemas ei olnud; sel puhul rööwiti ohwitseri riided ja tühjendati ta taskud osalt hiljemine peale tulnud inimeste läbi ära, sest Bogutski omandust leiti pärast mitme talupoja käest, kohtulik uurimine ei toonud nimelt kapteni surmaja wõi surmajate kohta selgust; tapmise kahtluse alla sattus kindlamalt ainult üks mees, Ülehallika peremees Jüri Purilast.
Rahwa arwamised wäeülema mahalööja üle läksiwad juba mässupäewal lahku. Ülehallika Jüri kõrwal nimetati ka sõdijate wahwamat tegelast Peeter Olanderit. Weel muid mehi nimetati. See arwamiste lahkuminek on arusaadaw, sest soldatite põgenemine ja nende tagaajamine talupoegade läbi sündis kiirel rübinal, meeletumal segadusel. Polnud ühelgi aega ku-
