Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/512

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 511 —

paniwad nad Atla poole plagama. Kui kaugele nende jalad neid kandsiwad, jäi teadmataks. Taga neid ei aetud, sest mehed oliwad oma saagiga rahul. Nähtawaste oligi waritsejate himu just püsside peale käinud. Wõidetud tuleriistadest oli üks laetud. See paugutati rõemu pärast põgenejate poole lahti…

Kaua ei saanud aga mehed oma saagist lõbu maitsta. Hirm ajas neid warsti pärast sõda püssisid ametikohtadele ära andma. —

Kõige kohutawam sõjapilt ootas aga Jürit ja Päärnat puiesteel, umbes kolmsadawiiskümmend sammu Mahtra mõisast Atla poole. Nemad mõlemad oliwad enamiste mööda heinamaad ja wõsastikku jooksnud, seepärast ei teadnud nad tee peal juhtunud sündmustest midagi.

Waewalt oliwad nad teed palistawate noorte kaskede wahele jõudnud, kui neile suurem rahwasalk silma paistis, kes ühes paigas koos seisis. Seal pidi midagi iseäralist sündinud olema. Ja oligi.

Kroonu wäesalga juhataja, staabi-kapten Johann Bogutski, oli sõjas surma saanud. Seda teatati lähenejatele juba enne, kui nad paigale jõudsiwad. Wanadlane ohwitser, kes Krimmi sõja läbi teinud ja sealt eluga — kui ka wigastatud jalaga — peasenud, pidi siin talupoegade teiwaste läbi oma elutee kuulsuseta lõpetama.

Waade, mis juurdetõttajatele silma paistis, ajas neile hirmuwärina peale. Kapten Bogutski surnukeha, lõhki löödud werise pea ja näoga, millest teine silm wälja jooksnud, puhkas põigiti üle tee, werise tolmu sees. Kõik ta lähem ümbrus oli üksainus punane, porine lomp. Seljas polnud tal enam mundrit, peas