Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/522

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 521 —

Lasite jo ise meid tänaseks mõisa kutsuda? Meie tahame sõnnikuweo pärast reakida.“

Healtel oli nii rahulik kõla ja opmannil wastupuiklemiseks nii wähe asjalikku põhjust, et Rosenbergi isand wähese sisemise wõitluse järele otsuseks tegi, meeste soowi täita. Ta käskis naisterahwaid taha-tuppa jääda, tõmmas waheukse kinni ja awas eestoa ukse. Mitu Mahtra peremeest astus sisse. Wiisakalt wõtsiwad nad kaabud peast ja jäiwad ukse juurde wagusaste seisma.

„Õues on sõda,“ algas Noore Tõnu Ants. „See kõik on sellepärast tuld, et rahwas ei tea, mis uus seadus nõuab ehk lubab. Opmanni herra öelgu nüüd wiimast korda ära, mis uues seaduses abiteost õiete seisab. On mõisal õigus, siis hakkame sõnnikut wedama; ei tohi mõis seda pärida, siis meie ei hakka.“

„Ma olen teile jo mitu korda öeld, kuda seadus on, ja herra ütles seda talitajale koa,“ wastas opmann, mehi terawaste silmas pidades.

„Siis peame ikka wana wiisi edasi orjama?“ küsis Koidu Ants.

„Muidugi.“

„Aga kuda selle peksuga jääb?“ päris Jaagu Hindrek.

„Ei mina tea sellest midagi,“ wastas opmann. „See on kohtu asi. Mis see teeb, on tehtud.“

„Aagreht on jo wist siin,“ ütles Peerupuu Jaan. „Eks ta wõiks meile öelda, kas need witsad ja rauad meie jaoks on, mis mõisa on toodud, wõi mitte,“

„Haakenrihtri herra on ära läind,“ wastas Rosenberg. „Kas ta täna weel tagasi tu-