— 520 —
Naisterahwad oliwad terwe aja keeletumad. Rosenbergi emanda ilusast, priskest näost oli iga weretilk kadunud, ta huuled sinasiwad. Noor neiu hoidis ämmaemanda ümbert kinni ja lõdises kui haawaleht…
„Issand Jumal, seal tapetakse!“ tungis kiljataw hüüe noore naise suust.
Kuna walitseja, ise kõigest kehast wärisedes, abikaasa juurde tõttas, et waigistades tema ümbert kinni hakata, oli emand Reisbergil nii palju waimu-erkust, et ta ruttu eestoa ukse lukku käänas.
Aga waewalt oli see sündinud, kui eeskoja ust kuuldi käiwat ja müdisewad sammud walitseja korterile lähenesiwad. Eestoa ukse käeraud lõgises. Kui ust tunti lukus olewat, hakati waljuste koputama.
Seesolijad waikisiwad. Igaüks seisis liikumata oma paigal ja wahtis pärani silmil ukse poole.
Koputamine läks tugewamaks, ikka tugewamaks.
„Kes seal on?“ hüüdis opmann wiimaks ja astus ettetuppa.
„Mahtra peremehed,“ kosteti wäljast.
„Mis te tahate?“
„Tahaksime opmanni herra jutule soada. Tehke aga lahti, ega meil paha nõuu ole!“
Walitseja oli kahewahel, mis teha.
„Jumala pärast, ärge tehke ust lahti!“ sosistas ämmaemand.
„Tulge teine kord,“ wastas Rosenberg ukse poole. „Mul ei ole praegu aega.“
„Kuda?“ kajasiwad hüüded wäljast. „Opmanni herral ei ole aega meid jutule wõtta?
