— 524 —
kohtuniku järele ei tahtnud waikida. See näis meestel lipukirjaks olewat.
„Tooge aagreht wälja! Anname aagrehile pinna peale!“ möirgas Kuimetsa mees Mihkel Otsa.
„Tema on meie nahka küllalt weristand, katsugu ise koa kord, kuda mekib !“ lisas Wõllamäe Päärn juurde, kes praegu wihaselt weerewate silmadega tuppa tunginud.
„Kui aagreht wälja ei tule, lõhume mõisa pihuks!“ kriiskas Kaiu mees Otto Olander.
Sellel oli heinahangu-haru, teiste tõenduste järele soldati püssi otsast ära kistud terasest tikk käes, millega ta ähwardades opmanni nina all wehkles.
„Ma ütlen teile weel kord mehed,“ hüüdis Rosenberg, kellel hirmuhigi otsaesiselt tilkus, „et haakenrihtri herrat mõisas ei ole. Ta on oma abilisega juba ammugi ära sõitnud, kui mina wäljal olin. Teie wõite jo mõisa läbi otsida, kui tahate!“
„No, siis pead sina aagrehi ja kõigi sakste eest oma nahaga wastama!“ müristas Päärna Miku Aadu. „Mehed, mis me ootame! Tõmmame ta kuradi maha!“
„Maha neh!“ kinnitas Purila mees Päärn Walk. Kui ta aagrehi lasi ära lipata, siis olgu nüüd ise tema asemel!“
„Andke opmannile opmanni keretäis!“ ässitas Mihkel Otsa. „Ta on sadandeid mõisatalli soat — teadku nüüd ise koa, mis punasetriibulised püksid tähendawad!“
Meeste üle walitses niisugune meeletu ärewus, et ükski wõim neid enam wihatud sundija kallale tikkumisest poleks wõinud eemale peletada.
