Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/526

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 525 —

Silmapilk oli opmann Rosenberg mässawa hulga läbi ümber piiratud. Esimese käe sirutas Päärna Miku Aadu tema järele wälja. Krauhti kiskus ta walitsejal maniska eest maha ja westinööbid lahti. Mihkel Otsa wirutas talle laksuwa hoobi wastu nägu…

Nüüd kisti tagumise toa uks lahti ja opmanni noor naine ning ämmaemand Reisberg tormasiwad lõikawa hädakisaga wahele. Esimene tikkus meeleheitlise jõuuga meeste-hulgast läbi, asus abikaasa ümbert kaitstes kinni ja kiljus:

„Jätke minu mees rahule! Tema pole teile midagi teind! Halastage minu mehe peale!“

Wihased talupojad astusiwad ka tõeste sammu tagasi. Nende nägudelt paistis ärapeitmata auukartus naisterahwa eest. Silmapilguks walitses waikus toas. Malgad ja porgud wajusiwad madalamale. Juba julges opmann kergemalt hinge tõmmata. Kuid meeste järeleandlik meeleolu ei kestnud kaua.

„Naistega pole meil midagi tegemist!“ tõusiwad hüüded. „Naised mingu oma tuppa ja olgu wait! Meil on opmanni waja, mitte naisi.“

„Oma mehesse ei lase mina puutuda!“ nuuksus Auguste Rosenberg, kelle käed kramplikult abikaasa kaela ümbert kinni hoidsiwad. „Kui teie teda peksate, siis peate ka mind peksma!“

„Emandat meie ei peksa,“ seletasiwad mehed. „Emand põle meid pekst, meie ei peksa emandat. Aga opmann on meid küll peksta last, tema ise peab nüüd koa soama!“

Walitseja noor emand oli terwele kihelkonnale tuttaw, sest ta oli Juuru köstri Kochi juures, kelle abikaasa sugulane ta oli, kaswan-