Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/528

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 527 —

„Emand mingu taha-tuppa!“ hüüdsiwad mehed, jälle südimalt edasi tikkudes. „Ärgu ta kartku, et meie opmanni hinge wõtame! Tema hinge põle meil tarwis. Aga naha peale peab soama! Tema mees jõuab opmanni keretäit küllalt wälja kannatada — tal on raswa ja on ossi rohkem luude peal kui meil kõigil kokku!… Mehed, wiige naised taha-tuppa!“

Tuppa kogus ikka weel käratsewaid ‚sõjamehi‘ juurde. Rüsinal tungiti uueste opmanni poole. Tugewad käed kiskusiwad nutwa ja waljuste karjuwa emanda ta küllest lahti. See rabeles meeleheitliselt nende wahel ja püüdis ikka jälle mehe juurde tungida, nagu kana pojukest kaitsma…

„Mehed!“ hakkas nüüd opmann nutuse healega paluma. „Jätke minu naine rahule! Ärge minu naisele häda tehke! Ärge tapke minu naist ära!… Auguste, ma palun sind, mine taha-tuppa!“

„Wait!“ möirgas Otsa Mihkel ja põletas opmannile jälle wastu nägu. „Sinu naisele ei tehta midagi paha! Aga sinu nahk peab pargitud soama!“

Mehe löömist nähes karjatas noor naine ärarääkimata ahastuses. Uueste püüdis ta salga wahelt abikaasale appi tõtata; kuid nüüd asusiwad mitu kätt ta ümbert kinni, ta tõsteti nagu lapsukene sülle ja kanti tagumisesse kambrisse. Temale järele aeti ka proua Reisberg ning pandi uks nende taga kinni. Meeleheitliselt nuuksudes langes emand Rosenberg oma täditütre juurde põlwili, kes hirmu pärast poolsurnult pisikese lapsega hälli juures istus…