Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/529

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 528 —

Eestoas algas aga nüüd opmannil wõitlus elu ja surma peale. Ära nähes, et peastmist kuskilt poolt loota polnud, katsus ta waenlastele ahastuse sunnil wastu hakata. Ta oli tugew mees, ja surmahirm andis talle kahekordse jõuu. Wägewate hoopidega wirutas ta esimesed kaks, kolm meest tagasi ning püüdis ühe ukse juurde taganeda, mis siit toast sakste eluruumidesse wiis. Tema wastuhakkamine ässitas aga pealetikkujaid seda suuremale wihale, ja nende määratumale ülewõimule ei suutnud ta kaua wastu panna. Woolas ju tuppa ikka weel mehi juurde, iseäranis neid, kes soldatite taga-ajamiselt tagasi jõudsiwad. Nende seas oli ka mässajate peamees Peeter Olander, seesama wiinastanud teomees, kes ohwitseridel tõlgiks olnud ja neid pärast nii julgelt kimbutanud.

Ära nähes, mis siin walitsejaga teoksil, tormas ta kohe teiste pealetikkujate sekka ja julgustas neid sõna ja teoga taga. Nii asus hulk mehi, nende seas Mihkel Otsa, Päärn Walk, Sepa Mart Juurust ja Otto Olander, uue tuhinaga opmanni kallale. See kandis sinisetriibulist õhukest suwe-ülikonda. Ükskakskolm oliwad tal kuub ja west eest lõhki kistud. Kätest, rinnust, kõrist asusiwad tal tugewad, töökaredad talupoja-käed kinni. Ühed rebisiwad teda sinna, teised tänna, kui tahetaks teda lõhki kiskuda. Mõnel silmapilgul polnud muud kuulda, kui wõitlejate ähkimist, jalgade müdinat ja opmanni riiete kärtsumist.

Seal sündis wäikene ime.

Mahtra walla oma mehed, needsamad, kes kõige esmalt rahulikul wiisil tuppa tulnud, et