Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/530

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 529 —

opmannilt uue seaduse ja sõnnikuweo pärast weel kord seletust pärida — need peremehed heitsiwad korraga walitseja kaitsjateks. Kaastundmuse pärast ei sündinud see wist mitte, sest kes oli walitseja Rosenbergi walju walitsuse all rohkem kannatanud kui nemad; palju enam on arwata, et meeste peades paha aimdus koitma hakkas tänaste sündmuste tagajärgede üle. Asjad kippusiwad neil üle pea kaswama. Nad oliwad omale wõerad wallad appi kutsunud, et need neid peksu eest kaitseks; aga kaitsjatest oliwad pealetükkijad saanud. Sest wäljas löödud lahing oli peaasjalikult wõeraste meeste läbi tekkinud. Kartus ajas siis Mahtra peremehi walitsejale appi minema. Kõige agaram neist abimeestest oli Koidu peremees Ants Tilli.

„Jätke opmann rahule, tema pole teile miski paha teind,“ hüüdis ta rübelejate wahele tikkudes, kes enamiste kõik wõerad mehed oliwad. „Kui Mahtra mehed opmanni ei peksa, siis pole teil temaga ammugi asja.“

„Ta on oma jao koa juba soand,“ toetas teda Tilli Otto. „Eks te näe, tal jookseb juba suust ja ninast weri.“

Ka teised tõstsiwad nurisewat healt ja püüdsiwad wahele tikkuda. Aga nende wõim oli liig wäeti wihaste peksjate suure hulga kohta. Nad rõhuti tagasi, tuubiti nurka wõi uksest wälja, ja wägiwald opmanni wastu kõndis oma teed edasi.

Wahel oli õnnetu meeste jalus maas, wahel tõsteti ta käte peal üles kõrgesse ja halastamalt sadas talle rusikahoopisid pähe ja selga,