Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/54

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 53 —

ta aukus silmade ja sinise suu peale. Ta kare käsi puhkab wahel isa hallide juukste peal, wahel libiseb silitades neist sügawatest wagudest üle, mis mure, waew, töö ja wanadus wäsinud teekäija palgele kündnud.

Hommiku tõuseb ta istmelt ja kaob majast. Keegi ei tea, kuhu ta läinud.

Päärn läheb mõisa. Mis sinna? Oma esimest suuremat rumalust tegema.

Nõuab paruni herra jutule. Lastakse ka ette.

„Noh, Päärn, mis sul siis südame peal on?“

„Tulin paruni herrale teada andma, et mu isa eile õhtu ära suri.“

„Wõllamäe Rein?“ küsib parun. „Soo, soo! Noh, suurt kahju mul temast just ei ole — oli wa’ wastane krants.“

„Paruni herra, ta oli minu isa!“

„Noh, oleksid wõind omale ka mõistlikuma wälja walida.“

Päärn on walge näost, ta käed wärisewad.

„Minu isa ütles surres, et paruni herra ja aagrehi herra tema elu on wõtnud.“

Parun Heidegg on, talupojaga rääkides, temale selja pööranud ning aknast wälja wahtinud. Nüüd pöörab äkitselt ümber, kui oleks teda tagast hammustatud.

„Soo, wõi sinu isa ütles — —? Noh, siis oli ta surres seesama hunt, mis eluajalgi. Oma keretäie oli ta auusaste ära teeninud…“

„Paruni herra!“ möirgab korraga Päärn, nagu oleks teda tuliste pihtidega pitsitatud.

Nüüd alles waatab parun Heidegg terasemalt mehe peale. Mis ta selle näost loeb, peab iseäralik olema, sest ta põrkab kahwatades tagasi, ühe leentooli taha, ja ta käsi kahmab