— 52 —
„Ei mina ole, auulik paruni herra!“
„Ära waleta, lurjus! Su silm näitab ju, et oled.“
„Mu silm näitab, et ise rööwlite käes olin!“
Waene Rein! Kas sul seda oli tarwis öelda? Kas sa ei wõinud oma keelt ühes selle wastusega kõhtu neelata?
Mehe saatuse-kell on löönud. Seotud kätega wiidakse ta haagikohtuniku juurde ja kirjutatakse talle seal kaheksakümmend punast paragrahwi ta kuuekümne-aastase patuse keha peale…
Rein jääb raskeste haigeks, toibub mõne aja pärast wähe, põeb ja kiratseb aga tasakeste edasi, kuni aasta pärast wagusaste mulda poeb…
Kahju, et nii wähestel inimestel surmatunnil aega on järeljääjatele häid õpetusi anda. Seda sünnib enamiste üksnes luuletatud juttudes. Ka Wõllamäe Reinul polnud selleks mahti. Wikatimees kiirestas wäga taga. Ja ometi oleks seda õpetust nii tarwis olnud. Oma pojale oleks ta pidanud ütlema: „Küüruta oma turja, talitse oma keelt, lepi ülekohtuga, kui sul wägewatega tegemist on. Wihastada wõid ainult omasuguste üle.“ — Rein aga ei öelnud seda, waid kui ta kustuw silm poja peale langes, sosistas ta ainult weel: „Poeg, nad wõtsiwad mu elu!“
Ja et poeg isa wiimasest õpetusest ilma jäi, pole imeks panna, et ta nüüd ise lollusi hakkab tegema. Esimese suurema teeb ta juba ära, kui isa külm keha weel koduse katuse all puhkab.
Päärn walwab terwe öö teiste seas isa surnukeha juures. Ta istub tummalt surnu peatsis ja wahib aineti tema wahakarwa näo,
