— 542 —
tõi rahwale uut julgust ja uut sõgedust, ja selle tõttu wõttis ka riisumine uut hoogu. Muu seas kanti mõisamajast, sahwritest ja aitadest kõik kokku, mis süüa kõlbas: leiba, wõid, lambakintsusid, heeringid, silku. Saelaudadest ehitati paar pidulaudagi üles, kuhu söök ja jook peale pandi. Klaaside asemel käis wiin piimapüttidega ringi. Terwe õue kubises sööwatest, joowatest ja õiskawatest inimestest, kellel lihakäntsakad kaenlas ja wiina-anumad käes. Suurem osa tuikus ja waarus ning mõnigi kukkus wiinapütiga uimaselt maha, et surnutaolisesse unesse suikuda. Wa’ Andrese peremees Purilast, elatanud Ants Sommer, oli õnnelik kui lapsuke. Lamba kints kaenlas, piiritusepütt käte wahel, tuikus ta mööda mõisa-õuet ringi ja kutsus kõiki omale külaliseks.
„Poisid, rüübake Mahtra märjukest,“ hüüdis ta oma peene, pehme naisehealega, kuna ta terwe lage nägu naeris. „Jooge, poisid, täna on!“
Aga keegi ei tahtnud, sest igaühel oli eneselgi. Täna oldi ometi kord külla otsas! Aamide ümber kihises suurepäraline elu. Tõsteti ja tõsteti, rüübati ja rüübati. Siin ja seal istusiwad ringid maas — ühed jõiwad, teised sõiwad, kolmandad laulsiwad, neljandad norskasiwad juba. Teises kohas jälle kaelustati üksteist, hoobeldi tänaste wägitegudega wõi mindi uueste lõhkumisetööle.
Nõnda tegi Jüri Nikolole, Juurust, lõbu, malgaga kubja elutoa aknaid purustada, piimapütta kaewu pilduda ja wiimaks tõllahoones ühte wedruwankrit lõhkuma hakata. Ta tegi wankri ka suure töö ja waewaga päris pihuks… Jaan Baumann jälle oli ühe haawatud sol-
