— 541 —
Aidamees, kes meeste wägiwallatööd eemalt silmanud, tõttas neid keelama ja noomima. Oli ju wara, millesse seal puuduti, tema hoiu alla usaldatud. Aga keegi ei kuulanud teda. Jaan Baumannil, kalli warakambri awajal, kargas pealegi süda eksitaja üle nii wäga täis, et ta teibaga ja wiinapumbaga tema kallale tikkus. Aidamees pistis eest jooksu, purjus mees temale järele! Waewalt sai põgeneja ennast wiinaköögi taha peasta, kuna Baumann pumba tiiki wiskas ja tagasi jooma läks. Pärast arwas aidamees paremaks, wõimumeestega leplikult ümber käia, ja see oli ta terwisele tõeste parem. Räägitakse koguni, et ta hiljem meestega ühes mõisa wara aidanud omandada.
Meeletu joomine algas nüüd.
Näis, kui tahaksiwad need alalise häda ja puudusega wõitlewad, rõemuta ja lõbuta inimesed kord nende kulul, keda nad nii raskeste pidiwad orjama, lustipidu pidada, kus nad kõik wõiksiwad unustada, mis neid rõhus ja koormas — ka tänase hirmsa weremängu. Nad tahtsiwad ka wist oma kurje aimdusi, mis nende hinges selle weremängu tagajärgede pärast wahetewahel üles kerkisiwad, wiinaga ära uputada, oma südametunnistust magama uinutada. Täna olgu pidu, tulgu homme, mis tuleb! Paljud oliwad aga, nagu teada, juba waremalt nii joobnud, et nad ei teadnudki, mis tegiwad. Nii mõnigi mässaja ja riisuja wõis teisel hommikul magamast ärgata ja eneselt imestades küsida, kas see kõik mitte paljas kole unenägu ei olnud…
Raske on kirjeldada, mis selle lustipidu ajal Mahtra mõisa õues kõik sündis. Wiin
