— 546 —
Mõne surnu wõi haawatu juures nuteti. Isa oli poja, wend wenna wõi sõber sõbra sõja ohwrite seast leidnud. Leinamise pühadust rikkus aga kõigi wiinatuju; nutu sekka kajas joobnute naermine, lällitamine ja aiduraidutamine.
Ja kõige selle were ja walu ja wiletsuse peale naeratas sinine taewas maha ja suwine päike puistas oma karsket kulda alla. Katteta, warjuta seisis waatepildi inetus, jälkus, aga ka tema ärarääkimata ärdus igaühe silma ees. Kahju ainult, et siin nägijaid ei olnud, kes seda pilti oleksiwad mõistnud, kellesse ta kõige oma määratuma raskusega oleks mõjunud… Wagusad, alandlikud, sõnakuulelikud talupojad oliwad mässajateks ja riisujateks muutunud! Kuidas? Mispärast?…
Joomapidu waheaegadel kestis kolamine mõisa hoonetes, mille uksed ja wärawad kõik lahti tehtud, õhinaga edasi. Mida saagiks ei wõetud, lõhuti ära. Hobused aeti aitade ette ja laoti warastatud kraami wankritesse. Tähtsat osa saagi seas mängis wiin. Wähemal ja suuremal hulgal püüti seda kõiksugu riistade sees kaasa wõtta. Ankrud, waadid, lähkrid, pütid kanti kokku ja pandi täis. Kõrtsmik Hindrek Piil[1] Kaiust ajas oma walla mehe Mart Klemmeri ja Mahtra mehe Ants Pilleri abil koguni terwe wiina-aami wankrile, et saaki pärast jagada. Koorm läks aga liig raskeks, sest nad oliwad wankrit ka odrakottide, hobuseriistude ja wankrimääre-tünnidega
- ↑ Ka Matspiil nim.
