— 547 —
täitnud; seepärast tõukasiwad teel wiina-aami pealt maha. Nende wankergi oli mõisa oma.
Saagiks wõeti peale wiina weel: wilja, jahu, tangu, leiba, lõuendit, kalewit, kõiksugu pesu, kasukanahku, pastlanahku, seebikangisid, lusikaid, nuge ja kahwlid, tööriistu jne. Rahwa suure hulga pärast polnud üksikute saagi-osa enamiste kuigi suur: ühel oli ühte, teisel teist natukene, paljud oliwad ka täitsa ilma. Oli ka neid, kes paljalt tüki walget mõisa-leiba näppasiwad, et tühja kõhtu täita. Mõnel oli asi hõlma all, mille wäärtus wiiest ja kümnest kopikast üle ei ulatanud. Kaine peaga poleks wist suurem hulk warguse peale mõelnudki; terwe riisumine tekkis alles alkoholi julgustawal ja sõgestawal mõjul, mis sellest selgus, et mitmed oma saagi pärast priitahtlikult tagasi tõiwad.
Lõhkumist ja riisumist toimetasiwad mõisas peaaegu üksnes wõeraste waldade inimesed. Mahtra peremehed ei wõtnud sellest kõigest osa ja selle walla muu rahwa seast tegiwad seda wäga wähesed. Ja weel enam: Mahtra mehed püüdsiwad purustamisele ja rööwimisele wastu tõrjuda, katsusiwad seda takistada ning mõisa ja opmanni wara kaitsta, hoida ja koguda, kus ja kuda aga saiwad. Kuid nende jõud oli selle määratuma rahwa-hulga wastu, kes neile naabriwaldadest appi tõtanud, liig wäeti. Nad pidiwad nägema, et nad waimudest, keda nad kutsunud, enam lahti ei saanud. Nad oliwad wesiwärawad awanud, aga wool ujutas nende weski üle. Nende awitajad saiwad nende wastasteks. Nende manitsusi ei wõetud kuulda, nende wastupanek löödi tagasi. Terwe mõis
