Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/555

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 554 —

„Ja mis sina siis Mahtrasse läksid?“ küsis ta lõppeks.

„Niisama pealt woatama, mis tehakse,“ wastas Welt.

See kokkupuutumine õpetajaga peastis Antsu pärastise ülekuulamise ja karistuse alt: õpetaja oli teda kainelt näinud ja tema suust kuulnud, et ta ainult uudishimu pärast Mahtras käinud. —

Selsamal ajal jõudsiwad Jüri, Päärn ja Miina kõrtsist mööda. Nad nägiwad, kuda õpetaja kõrtsi sisse astus, et haawatuid waatama minna. Peatamata sõitsiwad nad kõrtsist mööda, sest neil oli kartus Päärna seotud käte pärast.

Teel murdis Miina wahetpidamata pead, kuda Päärna haawu inimeste eest salajas pidada wõi mõnel muul wiisil seletada. Sõjas oliwad ju kõik käinud, terwe kihelkond mehi oli seal koos olnud; wõta siis nende seast wälja, kes sõdis, kes ainult pealt waatas, kui ihu külles märki pole. Aga Päärnal on märk ihu külles, ta sõdis siis! Küll ei teadnud Miina omale ette kujutada, mis nüüd wõiks tulla, aga ta walutaw süda aimas, et midagi tuleb ja et see mitte hea ei saa olema.

„Kuule,“ ütles ta wiimaks Päärnale, „sina ütle homme kõigile, et su hobune peruks sai, kui teda karjamaal kinni olid püünd, ja et ta päitsete raud-oheliku su pihupesadest läbi tõmmas. Täna hoia ennast kõigi eest warjul.“

Mehed kiitsiwad mõtet heaks. Õnneks polnud haawad nii sügawad, et niisugune wale mitte usutaw poleks olnud.

„Ega sa mõisa kroami midagi koasa wõt?“ päris Miina seepeale uue ehmatusega.