— 553 —
paari tunni eest kõigiti täielik olnud, siis oli seda nüüd ka lahingist lahkumise pilt. Ja neile piltidele järgnesiwad weelgi teised. Kus kõrts tee ääres oli, seal tohterdati warsti mõnda haawatut, ja kus küla oli, seal nähti nutwaid naisi ja lapsi, kellele mees ja isa, wend wõi muu sugulane weriselt koju kantud…
Eeru kõrtsi juurde, Atla ja Juuru wahel, oli kirikuõpetaja köstriga sõitnud. Wist oli tal nõuu sõjawälja poole tõtata, sest püssipaugud ja suitsusambad ei jätnud kedagi kahewahele, mis Mahtras täna sündinud. Eeru kõrtsis wõis aga õpetaja ka juba paari sõja ohwrit näha; praegu oli sinna Purila peremees Kaarel Anresmann raske seljahaawaga toodud, ning sinna jõudis ka sellesama walla talitaja Tõnis Laur läbilastud käewarrega.
„Teie sõgedad, mis te olete teinud!“ hüüdis õpetaja oma walju, kõmisewa healega ühe meestesalga poole, kelle seas ka Antsu pere sulane Ants Welt Purilast oli.
„Tegime, mis lubasime,“ wastas keegi meeste seast. „Ehk soame nüüd uue seaduse sakstelt kätte!“
„Ja, ja, nüüd te saate uue seaduse sakstelt kätte,“ wastas õpetaja pead wangutades, kuna ta nägu pilkawalt naeratas. „Oodake aga, see uus seadus antakse teile warsti kätte; ärge aga siis imeks pange, missugune ta on!“
Õpetaja pööras nüüd Antsu kui kõige kainema poole ning päris temalt Mahtra sündmuste üle lähemat teatust. Ühtelugu mõrudalt ja pilkawalt pead wangutades, kuulas ta selle juttu pealt.
