— 557 —
„Ja nad läksiwad? Minu peremehed läksiwad?“
„Olla enamiste kõik läinud.“
„Aga Mahtras on ju sõjawägi.“
„Seda nad teadsiwad.“
Parun Heidegg ähkis ja puhkis ja puristas nagu liia auruga täidetud katel. Ka noor parun oli tusane. ‚Seal need wagusad ja rahulikud ja alandlikud Eesti talupojad nüüd on, keda see Prantsuse koolipreili mitte küllalt ei jõua kiita ja kaitsta!‘ wõis ta iseeneses mõelda. ‚Mitte ainult, et nad mõisa tööst südandawad ära jääda — neil on ka weel pöörane julgus, wõeraid wastuhakkajaid toetama minna, ja seejuures ei karda nad kroonu sõjawägegi!‘
Muidugi ei suutnud noor ega wana parun sel silmapilgul weel mitte arwata, et see toetamine kuni werise wägiwallani wõiks ulatada. Mida nad talupoegadest uskuda jõudsiwad, oli see, et need oma suure arwu ja suusõnalise protesteerimise läbi nuhtlejaid püüawad araks teha ja neid sundida peksmise-nõuu katki jätma. Astub wäesalk ähwardawalt wälja ja liigutab püssa — siis muidugi on talupojad nagu lambakari laiale aetud.
Parunid ja opmann pidasiwad asja üle mõisa-õues aru, kui juba kubjas nutu-näol ja longates uue erutawa teatega ilmus. Ei kuulata enam töölistest keegi sundija sõna; nagu kuriwaim olla kõigi sisse läinud. Mitu teomeest jätnud töö, kus tühi, ja pannud Mahtra poole minema. Tema, kubjas, püüdnud kahte keelata, saanud nende käest aga tubliste wõmmida. (Seejuures katsus Prits walusa ägami-
