Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/559

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 558 —

sega selga ja kukalt.) Nähtawalt kipitseda ka teistel nõuu südames seemendamist, sõnnikuwedu ja loowõtmist kopli-metsas Jumala hoolde jätta ja „sõda“ waatama minna. Tulgu herrad ja opmann neid ise keelama. Kiltri ja aidamehe sõna makswat niisama wähe kui tema omagi.

Tõtati ka wastupanijaid jalamaid sõnakuulmisele ja kohusetäitmisele põrutama. Wana parun ise wemmeldas kepiga ühe noore teomehe läbi, kes parajaste hobust saha eest oli wõtmas, et Mahtra poole minema pühkida. Hulguw poiss tegi, kui tahaks ta jälle kündma hakata, aga nii pea kui herrad talle selja pööranud, näitas ta neile keelt järele, nabistas hobuse adra eest ikka lahti ja tuiskas ratsa minema.

Lähema „mässaja“ juurde jõuti liig hilja. See istus juba hobuse seljas.

„Kuhu sa lurjus lähed?“ karjus parun Rüdiger.

„Sõtta,“ kostis mees üsna külmawereliselt.

„Kes sinu töö ära teeb?“

„Eks ma teine kord tee.“

„Wait, lontrus! Kohe tuled hobuse seljast maha ja hakkad kündma!“

„Põle aega!“ karjus mees wasta, lõi hobusele jalaga kubemesse ja kadus… Ei ta näinud enam parunite keppisid ega opmanni rusikat, mis talle järele raputati.

See oli awalik wastupanek, mida parun Heideggi wanad silmad esimest korda nägiwad. Oli siis maailm pea peale pööratud? Temale enesele juleti wastu panna, tema enese käsku wõidi täitmata jätta! No, siis waja ju kõik