Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/561

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 560 —

inimene Mahtrasse, kes seal järele kuulab, kuda kõik on tulnud ja mis seal sünnib. Andke käskjalale üks minu ratsahobustest.“

Kuna walitseja paruni käsku läks täitma, pöörasiwad mõlemad Heideggid mõisa juurde tagasi. Ka siin oldi waheajal püssipaukusid kuuldud. Igal pool nähti ehmatanud nägudega inimesi, kes kõrgematelt ja lagedamatelt kohtadelt sinna poole wahtisiwad, kust paugud tuliwad. Proua von Heidegg tõttas Adelheidi ja Adaga suures ärewuses mehele ja pojale rõdu peal wastu.

„Mis seal sünnib? Mida tähendawad need püssipaugud?“ hüüdis ta kahwatanud näoga. „Kas talupoegadel tõeste julgus on olnud ülematele kuskil wasta hakata?“

Isa ja poeg püüdsiwad prouad waigistada, aga nende mõlemate tõsised näod rohkendasiwad ainult naisterahwaste ärewust.

„Meie saame warsti kuulda, mis need paugud tähendawad,“ ütles parun Rüdiger. „Winter saadab käskjala kohe Atla ja Mahtra poole. Meil pole muidugi midagi karta; küll soldatid oma kohut täidawad.“

„Aga ka meie talupojad olla ju wastased,“ hüüdis proua von Heidegg. „Mis siis, kui nad ka meie wastu kurja nõuu peawad ja siia tulewad? Meid pole soldatid mitte kaitsmas.“

„Armas laps,“ trööstis teda parun Rüdiger, wägise naeratada püüdes. „Kui neil meie wastu midagi paha nõuu oleks, siis ei putkaks nad kõik Mahtra poole. Meie tuleme praegu wäljalt ja nägime seal, et kõik meie teomehed uudishimu pärast sinna poole jooksiwad, kust paugud tuliwad. Kui wägiwallategusid sünnib, siis ainult