— 561 —
Mahtras, kus haagikohtunik wastaseid talupoegi täna tahtis peksta lasta. Meie wastu ei awaldanud rahwas mingisugust waenu.“
Ikka weel kandis tuul püssipaukude praginat ligi, kuid nüüd ei lastud enam korraga, waid paari silmapilgu järele käis ükshaawal mõni pauk ja nende wahele tekkis ka pikemaid waheaegasid. Siis järgnes aeg, kus enam paukusid ei käinud.
Saksad harutasiwad trepipealsel parajaste asja, kui Raimund ja Kuno õhetawate, higiste nägudega puiestiku poolt jookstes tuliwad ja juba eemalt „tulekahju, tulekahju!“ karjusiwad. Rõdu peale tormates kuulutasiwad nad wanematele ja wennale, et eemal Juuru pool paksud, mustad suitsu-pilwed üles tõusta; wist põleda seal mõni suur hoone, wõi ka mitu hoonet.
„Siis on see mõni mõis!“ karjatas proua von Heidegg.
„Ja,“ kinnitas Raimund. „Kas Atla wõi Mahtra mõis, wõi ehk ka küla kumbagis wallas.“
„Kust seda kõige paremine näeb?“ küsis wana parun, kelle käsi tasase wärisemisega wurrusid kohendas.
„Igalt poolt, kus lage on,“ wastas Raimund. „Meie ronisime puiestikus suure papli otsa ja nägime sealt kõige paremine. Ka tuldki oli näha.“
„Herbert, too oma pikksilm ja läheme sellega pööningule,“ pani wana parun ette.
See sündis. Mõisamaja otsmisest pööninguaknast wõis selgeste suitsu-pilweid ja wirwendawat tulelõõska näha. Sedamaid oli mõlemale herrale selge, et Mahtra mõisa hooned
