Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/563

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 562 —

põlesiwad. Terwe ümbrus oli neile liig tuttaw, kui et nad oleksiwad eksida wõinud. Kuno ja Raimund, kes nendega pööningule kaasa läinud, wõisiwad oma noorte, selgete silmadega sedasama näha, mis pikksilm, ligemale tuues, isale ja wennale näitas.

Wana ja noor parun waatasiwad tummalt ja tõsiselt üksteise otsa.

„Seal on midagi wäga halba sündinud.“ ütles wiimaks Herbert litsutud healega. „Ma kardan, et mõis põlema on pistetud “

„Siis on ju awalik mäss lahti!“ hüüdis wana parun. „Neil nurjatumatel on tõeste julgus olnud sõjawäele wastu hakata! Muidu ei oska ma omale seda laskmist ja põlemist seletada… Herbert, kas ka meil midagi karta pole — meie naabritel ja meil?“

„Meie ei tea enne midagi karta, kui Winteri käskjalg tagasi pole tulnud ja meile teatanud, mis seal sünnib.“

Mõlemad parunid uurisiwad weel kord pikksilmaga suitsupilwesid, mis ikka suuremaks ja mustawamaks läksiwad, ning astusiwad siis jälle pööningu-trepist alla. Proua mõlema tütrega ruttas neile küsiwate, hirmunud silmadega wastu.

„Kindel on, et Juurust põhja-hommiku pool midagi põleb,“ püüdis wana parun wõimalikult kerge, rahuliku tooniga seletada. „Aga kas seal hooned põlewad wõi turwasoo leekides seisab, selle üle on raske otsustada.“

„Ei, papa, Mahtra mõis põleb!“ hüüdis Kuno edewalt. „On ju ülewalt selgeste näha, et suured hooned põlewad.“

Proua von Heideggi silmadest hakkas päris