Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/565

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 564 —

ja ta tütarde suure ärewuse põhjust teada saada.

„Noh, Jaan, mis seal Atla wõi Mahtra pool siis täna õiete sünnib?“ küsis parun noorelt, teraselt aedniku-poisilt, kes ratsahobusega käskjalaks käinud. „Ütle meile kõige enne, mis see suur suits seal tähendab?“

„Mahtra mõis kõigi kõrwaliste hoonetega põleb, paruni-herrad,“ wastas Jaan, kelle õhetaw nägu suurt ärewust awaldas. „Kõik on nii suures tulemeres, et ei pease ligigi.“

„Kudas tuli on tõusnud?“

„Kes seda teab! Mahtras on ju sõda! Werd kõik kohad täis, palju haawatud ja surnud inimesi, soldatid kõik menema aetud…“

Kuna wana ja noor parun kahwatades üksteise peale waatasiwad, käis proua suust uus ehmatuse-kiljatus. Mõlema käega Adelheidi ja Ada ümbert kinni asudes, kriiskas ta wanale parunile näosse:

„Kas sa kuuled nüüd, Rüdiger? Kas polnud minu aimdused õiged? Ja sa seisad ikka weel paigal ja ei lase hobuseid tõlla ette panna?“

„Kohe, mu laps, kohe,“ wastas wana parun. „Anna mulle ainult nii palju aega, et ma omale asjast õige pildi muretsen… Jaan, siis on rahwas Mahtras mõisale ja kroonu sõjawäele wasta hakanud — päris wägiwallaga wasta hakanud?“

„Jah, jah, paruni-herrad!“ hakkas Jaan jutustama. „Mahtra mehed olid omale wõerastest waldadest inimesi appi kutsund, et neid täna mõisas ei soadaks peksta. Eks olegi rahwast teistest waldadest nagu must pilw Maht-