— 574 —
keelaw waheleastumine riisumisele täieste luhta läinud. Eks wõidud ju öelda, et see ainult silmakirjaks sündinud!
Mahtra inimeste esimene tundmus pärast toibumist oli siis suur tusk ja wiha appi tõtanud wõera rahwa wastu. Abi asemel oli neile õnnetus kaela toodud. Kui neil rohkem wõimu oleks olnud, nad oleksiwad wist mõne naabriwalla inimesi weriselt karistama läinud ja nende käest rööwitud saagi ära toonud.
Kuid wihane, sapine tuju täitis ka wõeraste waldade inimesi pärast esimest ärkamist. Karistuse-kartus pitsitas ka nende südameid. Jumala pärast, mis me oleme teinud? küsis ka nende seas iga suu. Kuhu on meid wiina- ja sõjajoowastus wiinud? Aga et inimene ikka ennem teist kui iseennast süüdistab, siis otsiti ka siin patuoinaid mujalt kui eneste seast. Wõerad sõjamehed ladusiwad süü Mahtra inimeste peale, kes neid kodust wälja meelitanud ja nüüd õnnetusesse tõuganud. Juba sõjast lahkumisel oli nende seas, kellel rohkem märkamist peas, wastastikku etteheitmisi ja süüdistamisi kuulda. Mahtra mehed mõistsiwad oma abimeeste lõhkumise- ja rööwimisehimu hukka, need jälle kirusiwad, et miks neid nii kardetawatele tegudele wälja ahwatletud. Wastastikune pahameel paisus aga alles siis suureks, kui kõigile sündinud tegude tagajärjed selgemalt aimatawaks saanud.
Mahtra külas walitses sõjapäewa õhtul niisama suur hirmu- ja põgenemise-tuhing kui mõnes ümberkaudses mõisas. Elanikkude seas oli nimelt kindel jutt tekkinud, et Mahtra küla sellesama päewa õhtul wõi järgnewal öösel ka
