Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/576

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 575 —

tühjaks riisutakse ja maha põletatakse, nagu mõisaga sündinud. Ühed kartsiwad seda hädaohtu wõeraste waldade inimeste poolt, kelle kohutawaid wägiwallategusid nad mõisas täna näinud, teised jälle kroonu sõjawäe poolt, keda saksad rahwast karistama läkitada. Teati ju, et Habajal ja mujal Kose kihelkonnas rohkeste sõjawäge seismas oli, keda ruttu teele wõidi saata.

Kartus riisumise ja põletamise eest oli igaühele nii külge hakanud, et terwe küla kihinal-kahinal põgenema hakkas. Kahmati uisa-päisa riideid, toiduwara ja muud kergemine kõrwale toimetatawat omandust kokku ning pöörati jala ja hobustegagi metsa, raba ja wõsa poole, et sealt redupaikasid otsida. Warsti oli peaaegu terwe küla rahwast tühi. Ainult Adra Tõnu talus kopiti weel suure rutuga puusärki kokku, et sõjas surma saanud peremeest sisse sängitada. Haawatud mehed leidsiwad hädawaewalt mahti, endid werest puhastada ja oma haawu siduda, et teiste toel wõi oma jõuul terwetele metsa järele longata.

Rabas ja wõsastikus algas aga õhtul elu nagu mõnes suures põgenejate-leeris sõja ajal. Mehed otsisiwad kaotsi läinud naisi, naised hüüdsiwad hirmul oma laste järele; ühedel oli kaasa wõetud warast midagi kaduma läinud, teised ei leidnud iseeneste ja oma asjade peitmiseks sündsat paika. Põgenejad ei märganud üleüldisel segadusel ise sugugi seda suurt kära ja müra, mida nad sünnitasiwad ja mis nende peidupaiga igale otsiwale kallaletikkujale sedamaid kätte oleks juhatanud. Nagu sõjaleeris kunagi söödi, joodi ja magati,