— 578 —
Tertsius oli pealt selle ka Käru kogukonna-kohtu esimehe juures käinud ja sellelt kahtlaste seadusepunktide kohta seletust pärinud. Mida see temale kostis, pole lähemalt teada, aga Ants pööras selle kindla arwamisega koju poole tagasi, et õigus talupoegade pool on.[1]
Kui Mahtra inimesed ära nägiwad, et nende kartus küla põlemapistmise pärast põhjuseta olnud, pöörasiwad nad oma pelgupaikadest teisel hommikul külasse tagasi. Järgmine päew saadeti tumedal, rõhutud olekul mööda, ilma et midagi oleks sündinud. Kesknädalal, 4. juunil, ilmus aga päratu hulk sõjawäge[2] Mahtra mõisa ja sealt pärast külasse. Üleüldist werist mässu terwel Eestimaal kartes, oliwad nimelt mõisnikud kubermangu ülemuse kaudu wiibimata suuremat sõjawäelist kaitset palunud. Et nende arwates Eestimaa kubermangus olew sõjawägi mässu mahasurumiseks ei ulatanud, lasti Peterburist weel lisa paluda, ning wiibimata läkitatigi Kroonlinnast neli bataljoni jalawäge suurtük-
- ↑ Ühes Käru kõrtsis olla Tertsius wõi ta kaaslane, Koka Madis Atlast, — kumb, see jäi kohtus selgeks tegemata — ka sõna „sõda“ suhu wõtnud. Kõrtsmik küsinud neilt muu jutu seas, kas Uuemõisas jälle sõda olewat. (Niisamasugune talupoegade-mäss, nagu Mahtras, oli Uuemõisas, Kose kihelkonnas, liig raske orjuse pärast aastal 1805 olnud.) Kumbki meestest kostnud seepeale: „Meil on praegu igas mõisas sõda, ja kui meie teile sõna soadame, siis tulge meile appi.“ Seda tunnistas kõrtsmik kohtus. Ta ei teadnud aga öelda, kas Ants wõi Madis neid sõnu tarwitanud, ning mõlemad kaebealused ajasiwad ta tõenduse waleks.
- ↑ Ants Tertsius kõneleb oma mälestustes tuhandest mehest, kuid see arw on wististe liialdatud.
