Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/578

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 577 —

nad seadusest tõeste üle astunud, nagu talupojad kõik arwasiwad, siis wõis ehk Mahtras sündinud asjade pärast wähemast kergemat karistustki loota, sest wägiwallale oli wägiwallaga wastu astutud.

Sepa Ants tõi Kärust oma jao tröösti kaasa. Nimelt oli preester arwanud, et mõisnikkudel mitte õigust ei ole, talupoegi wägiwallaga wana seaduse alla suruda, kuna uus seadus ametlikult maksma on pandud. Aga selle otsuse tegelist wäärtust kahandas talitaja enese ja teiste meeste arwates see, et preester mõisnikkude teguwiisist mitte sedamaid Keisrile polnud kirjutanud, nagu Ants oma lapselikus meeles teda palunud, waid et ta asjade edaspidist käiku käskinud ära oodata.

„Meie jõudsime Koka Madisega pühapäe hommiku Kärusse, kui papp parajaste kirikus oli,“ jutustas Ants Tertsius meestele. „Kui laste ristimine ja lauale-wõtmine mööda oli, läksin ma üksi preestri juure ja reakisin talle kõik need sõnad, mis Habaja tüdruk meile oli reakind, et kuda Habajas inimesi oli koleda peksuga selle seaduse peale pandud wanduma, mis neljakümne aasta eest old. Küsisin siis preestri käest, et mis ta arwab: kas sakstel on Keisri poolt luba meiega sedasi teha? Wene kirikherra arwas, et neile seda luba ei ole antud ja et seda ilma Keisri teadmata tehakse. Mina palusin siis, et papp sellest Keisrile kirjutaks. Tema ütles: „Mis ma talle nüüd kirjutan! Sulle põle jo weel häda tehtud. Mine tagasi, woata, mis weel sünnib, siis tule uueste minu juure, küll ma siis näen, mis wõin teie eest teha. Aga ära ennast kinni anna!“