Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/581

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 580 —

kui uue seaduse tumeduste kohta kindel selgus käes oleks. Seda selgust läks ta, nagu teada, ise weel kord muretseda katsuma.

Ants Tertsius jutustab oma wangiwõtmise-lugu ise järgmiselt.

Tema läheb kesknädala hommikul mõisa waatama, mis sinna ilmunud suur sõjawägi ette hakkab wõtma. Kohe nabitakse mees kinni ja wiidakse „tuhande“ soldati keskel jalamaid lähedal olewasse Atla mõisa, kus sõjawäe asukoht ja moonajaam on. Soldatid seadwad endid wangiga mõisa trepi ees üles. Mõisamajas on juba ametnikud ja kohtusaksad kohalisest ülemusest, nende seas ka abikuberner Tallinnast, koos. Kohtusaksad astuwad trepi peale wälja, et kardetawat mässu-peameest wastu wõtta. Antsu kästakse ametiraha rinnast wõtta ja trepist üles minna. Mees täidab käsku. Ülewal trepi peal ütleb abikuberner, üks Eestimaa parun, talitajale:

„Kas puudel metsas oksi ei olnud, kus sa ennast oleksid wõinud üles puua? Et sa nüüd elusalt siia oled tulnud, siis peame sinu wälja peal püssidega maha laskma.“

Soldatitele antakse märku; nad tõmbawad Antsu käed köiega selja taha kinni, nii et rinnaluud raksuwad ja õnnetumal tuli silmist käib, seowad ka ta jalad kokku ja weawad mehe kolinal treppi mööda alla. Kahe soldati-rea wahelt läbi talutatakse Ants, kelle köidikutest soldatid kinni hoiawad, alla tuppa, kus ta kööki kinni pandakse, mille ukse sisse walwamiseks neljanurgeline auk saetakse.

Natukese aja pärast algab ülekuulamine