— 583 —
mala kohtulaua ees iga weretilga eest on wastutada, mis ta süüta laseb walada.
Meestel on igaühel oma elu armas — nad kostawad kooris: jah!
Ants aga ennast südilt kaitsma.
„Teie waletate!“ hüüab ta meeste wastu. „Teie loodate opmanni peale, et see teid peastab. Kui mina aias olin, tuli opmann teie juure, ja ma kuulsin, kuda ta teile ütles: ‚Lükake kõik süü Antsu peale, siis ei tehta teile ühtigi!‘ Teie teate kõik, et ma reede hommiku kodunt ära läksin ja alles esmaspäe õhta Mahtrasse jõudsin, kui mõis põlend oli. Kuda wõisin mina teid sõtta käskida minna?“
Ants wiidakse seepeale keldrisse ja peetakse seal terwe öö kange wahi all kinni. Hommikul palub wang lähemat wahti, et teda „oma asjale“ lubataks minna. Soldat teatab seda ülemale. Lastakse wäejagu kahte ritta astuda, ja kardetaw mässumees peab nende wahelt läbi minema. Waewalt on Ants poole mõisa-õueni jõudnud, kui üks kohtusaks, kes teda aknast näeb, toast wälja astub ning pärib, kuhu wangi wiidawat. Antakse talle seda teada.
„Wiige ta kohe tagasi,“ käsib kohtusaks. „Ta wõib oma asja seal toimetada, kus ta kinni on.“[1]
Wang wiidakse keldrisse tagasi. Natukese aja pärast kutsutakse ta kohtutuppa, ja kohtusakstest ütleb keegi temale:
- ↑ Meil pole põhjust arwata, et Ants selle lookese, mis tema mälestustes peaaegu sõna-sõnalt nõnda on üles tähendatud, luuletanud oleks, sest warsti saame kuulda, et ka teiste wangide wastu niisugust arusaamata waljust tarwitati.
