Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/585

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 584 —

„Sinu süü on nüüd ära kaalutud. Sa saad tuhat wiissada hoopi kadalippu. Kui weel hinges oled, pandakse post rehe otsa püsti ja poodakse sind üles… Kas sa oled ka Jumalat palunud, et ta su waese hinge peale armu heidaks?“

Wõllast hakatakse Antsu nähes sedamaid üles seadma. Teda pandakse mõisa trepi alla istuma. Sealt wõib ta ka pealt waadata, kuda soldatid kahte pea-mässajat, Aadu Andreid ja Peeter Olanderit, peksawad — ikka kolm hoopi witste latwadega ja kolm hoopi tüwedega.

Waheajal on Antsul hakatud pead paljaks pügama ja jalgu raudu lööma. Korraga ilmub üks wäeülem — Ants nimetab teda „kaheteistkümne kindrali kindraliks.“ See ütleb tuppa minnes, et ta sõjakohtu kaheteistkümne tunniga walmis mõistwat.[1] Antsul on pahem jalg juba rauas, parem lahti, käärid juukstes, aga töö seisatab nii kaua, kui kindral toast jälle wälja tuleb.

Nüüd neetakse Antsu jalarauad kinni, ta pool pead aetakse habemenoaga paljaks, rinna ette tõmmatakse kriidiga kolm risti ja öeldakse talle, et ta linna wiidakse ja seal püssidega maha lastakse. Ants istub hobuse peale, Peeter, Aadu ja teised, kokku kuus meest, käiwad jala taga, kuna neid kõiki sada soldatit piirawad. Küladest läbi minnes põristatakse trummisid ja puhutakse pillisid, et rahwas kokku jookseks mässajaid hirmuwärinaga wahtima. Trummipõrinal ja pillihelinal mindakse ka

  1. Kes see wäeülem õiete oli ja mida ta tõe poolest ütles, jääb teadmataks; sel sisul ei ole ta sõnadel arusaadawat mõtet.