Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/589

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 588 —

olnud, on iseenesest mõista. Mõisa wiinaköök oli haawatute asupaigaks määratud. Seal wõisiwad nad abita ja armuta ägada nii palju kui tahtsiwad.

Wangide ülekuulamist toimetati siin ainult pealiskaudselt. Pandi mehi endid tunnistama, kas nad Mahtras üleüldse käinud, küsiti, kui keegi salgas, teistelt järele, keda hirm äraandjateks tegi, ning lasti iseäranis mõisate sundijaid tunnistada, kes töörahwast sõjapäewal tööst puudunud ja kelle kohta kuulda oli, et nad Mahtras olnud. Kõige rohkem süüdlasi teadsiwad muidugi Mahtra mõisa sundijad, opmann ja aidamees, üles anda. Iseäranis esimene, kes wist weel Mahtra sõja mälestuse-märkisid ihu külles kandis, ei näidanud enam suurem talupoegade sõber olewat…

Kardetawateks süütunnistajateks saiwad talupoegadele ka need soldatid, kes mässupäewal Mahtra mõisast põgenema löödud. Need kõik — peale nende, kes liig raskete haawade pärast weel haigemajas põdesiwad — oliwad Purilasse toodud, süüdlasi kinniwõetud talupoegade seast nägude järele wälja otsima. Wangid seati reasse ning soldatid sammusiwad tunnistades nendest mööda. Esiteks lasti mehi ilma peakatteta silmitseda, pärast kaabudega. Keda üks wõi teine soldat oma mälu järele süüdlaseks arwas, see pidi reast wälja astuma. Waieldi muidugi ihust ja hingest wastu. Kellel korda läks soldatid kahtlema ajada ja kelle süü kohta ka mujalt tunnistusi ei saadud, sellel muidugi oli õnn lahti peaseda; süüdlastest polnud ju ka puudust — üks ehk kaks ees wõi taga!