— 589 —
Nagu juba kord tähendatud, polnud mässajate eneste seas wiletsatest äraandjatest puudust. Iseäranis põlastamise-wäärt osa mängis nende seas Purila mees Päärn Walk (Wailk), üks kombeliselt langenud inimene, kes warguse pärast ennemalt karistatud. Mahtras oli ta ise üks toorematest märatsejatest olnud, niihästi mõisa lõhkumisel ja wiinalakkumisel, kui ka opmanni peksmisel ja piinamisel. Tema oli üks esimestest, kes walitseja Rosenbergi kallale tormas, teda lõi ja tõukas ja aias jalust wedas. See mehike püüdis pärast oma nahka seeläbi peasta, et ta priitahtlikult süüdlaste otsijatele ja süü uurijatele juhtijaks heitis ning mitme kaupa oma ja wõera walla mehi üles andis. Üks noor, agar ohwitser — wist Baltimaa saks, sest ta kõneles selgeste Eesti keelt — käis alatasa Päärn Walki seltsis ümber ja laskis omale süüdlasi näidata. Päärn läheb ühe juurde ja teise juurde ja hüüab: Sina tegid seda ja seda! Mees püüab muidugi wastu puigelda, aga kes seda usub! Aetakse reast wälja, ja ongi tal rauad oodata!
Kahest oma walla mehest teadis Päärn, et need sõjas mahalöödud kapten Bogutski saapad ja püksid koju toonud ja rehe juurde haopinusse ära peitnud. Need mehed oliwad Ants Laur ja Ants Käsper. Ainult joobnud pea oli neid riisujateks teinud, sest mida pidiwad talupojad ohwitseri läiksaabastega, mis neile jalgagi ei läinud, ja tema peenest kalewist ja punaste triipudega mundri-pükstega õiete peale hakkama? Kanda nad kumbagi asja ei wõinud, seda nägiwad mõlemad kainelt wäga hästi ära. Hirmuga peitsiwad siis saagi rehe juurde haowirna sisse.
