— 58 —
„Ma tahan aga teada soada, kuda Pärtle Prits tohtis öelda, et Pearn Kaie eest seist, nagu mees naise eest, ja miks Pearn Kaiega koos külasse tuli, nagu ta ise ütleb.“
Miina ütles seda pool trotslikult, pool paluwalt, kuna tal ikka weel nutuwõru suu ümber seisis.
„Ja mina tahan teada soada,“ wastas Päärn heasüdamelise osatamisega, „mis see Kubja-Prits iga laupäe-õhta Huntaugul kuulab, kui Miinal temaga midagi tegemist ei ole!“
„Sa tead, wäga hästi, et mul temaga midagi tegemist põle!“
„Ja sina niisama hästi, et mul Kaiega midagi tegemist põle!“
Ema lööb naerdes käed kokku mõlema kemplewa oina üle, kellest kumbki järele ei taha anda, ja hüüab:
„Pearn, wõrukael, seleta siis ometi ära, kus ja miks sa Kaiega tee peal kokku said? Et sul selle tüdrukuga midagi tegemist põle, seda wõin arwata. Nagu ma oma poega ei tunneks!“
Päärn jutustab siis ka lühidelt ära, kuda Kai teda teel oodanud ja selle eest tänada tahtnud, et ta tema eest hommiku rehel seisnud. Tema, Päärn, öelnud aga, et tal tema tänu waja ei olewat, ning püüdnud tast lahti saada. Sel silmapilgul jõudnud Kubja-Prits nende juurde, ja tema, Päärn, arwanud kohe, et kui see mees Huntaugule läheb, küll ta seal siis kõik, mis ta hommiku ju praegu näinud, pahempidi pöörab ning Huntaugu rahwale asju ette luiskab, mis ihukarwad püsti ajawad.
Miinal näis nagu kiwi rinna pealt maha langewat. Juba istus Päärna lähedale paku
