— 59 —
peale ja piilus talle nagu kahetsedes kurwalt näosse. Ta uskus seda meest; Päärna ainus sõna, et lugu nii ei olla, nagu räägitud, waigistas teda täieste.
„Arwasin seda isegi,“ ümises ta enam iseenesele kui teistele.
„Aga tulid mind siiski usutama?“ küsis Päärn ja pööras oma tugewa, tõmmu, weidi rõugearmilise näo, mille üle praegu aga nagu päikesepaiste woolas, tüdruku poole. „Nüüd kuuluta aga koa, kuda Pritsu käbarad Huntaugul käiwad. Wanamees pidada ju kõwaste nõuu, tulewast opmanni isandat wäimeheks wõtta.“
„Noh, enne pean mina ta meheks wõtma,“ wastab Miina, oma ruugeid kähersalkusid otsa eest tagasi lükates.
„Wõi nüüd selle järele küsitakse! Kas Huntaugul haowirnast midagi ei soa?… Ja kas Prits pole wiks poiss, wõi mis? Mõisawanemad rahul, moona küll, et wõib naist-last toita, wõi kui Huntaugu wana tahab, palub herralt suurema ja parema koha ning wõtab Pritsu koduwäiks. Kõik läheb nagu lep’se reega!“
„Aga kui mina ei taha?“
„Sinu tahtmine koa midagi maksab!“
„Küll ta maksab! Ema koa minu poolt. See ei salli Pritsu rohkem kui koer luuawart. Ütleb iga kord, kui teist näeb: Näe, wa’ salakoi tuleb jälle!“
Päärn ohkab, toetab oma suurt mustjat pead käe najale ja wastab:
„Mis see kõik aitab! Toadi käes ikka jäme ots!“
„No, ega ta mind ometi wägise sundima hakka!“ hüüab Miina trotslise kulmutõstmisega.
