Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/594

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 593 —

Soldatite ja talurahwa wastastikune olek oli sõbralik, sagedaste südamlik. Wene soldatil, ka kasakal, on soe, lahke süda põues. Tarwitas ta waljust, siis tegi ta seda käsu peale. Muidu awaldas ta igal wiisil leplikku, kaastundlikku olekut nende waeste rõhutud ja hirmunud inimeste wastu, kellega ta siin, temale wõeras maanurgas kokku puutus. Sellest teab rahwas mõndagi liigutawat lookest jutustada. Nii nähti, kuda soldatid teomeestega oma paremat sööki ja wiina jagasiwad, neid nende töös aitasiwad ja külas wanade inimeste ja lastega õrnalt ümber käisiwad. Sellewastu märgati, et soldatid mõisa-sundijate peale, kelle karedus ja kõrkus talupoegade wastu neile ju saladuseks ei jäänud, mitte just hea silmaga ei waadanud. Räägitakse, et nad ühele wõi teisele kiusu pärast nii mõnegi wäikese ninanipsu mänginud. —

Suurt kahinat tõi sõjaleeri ja terwesse mõisa ühel päewal kindralkuberneri würst Suworowi sinnatulek Eestimaa kuberneri von Grünewaldi saadetusel. Toodi Balti kubermangude kõrgemale ülemale wangid ette, kes nad lühikese ülekuulamise alla wõttis, et warsti jälle mõisast lahkuda.

Seepeale algas süüdlaste raudu-panemine. Käe- ja jalaraudu oli sõjawägi koormate kaupa kaasa toonud. Purila mõisa sepp Mihkel Aawer toimetas lageda taewa all raudade kinnineedmist. Alasi seisis muru peal, ja mees mehe järele pistis jala sepa kätte, et kõlisewate ahelatega jälle teiste sekka tagasi astuda…

Siis tuli lahkumine.

Naisi ja lapsi oli küladest hulga-kaupa