Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/593

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 592 —

wist ka piinaw südametunnistus wäeülema mahalöömise ja riisumise pärast sundisiwad õnnetumat oma elu ise lõpetama.

Purila jõe kaldalt leiti tema kaabu ja kuub. Ta oli nad sinna nagu märgiks pannud, kust teda tuleks otsida. Ta surnukeha leitigi mõne aja pärast jõe põhjast ülesse. Nii oli siis see õnnetu sõjamees enesele ise kohut mõistnud ja kõige raskema nuhtluse walinud, nuhtluse, millest teised mässu-peamehed pärast Keisri armu läbi peasesiwad.

Jüri, umbes kolmekümne-aastane priske mees, kuuepäewa-koha rentnik, jättis naise nelja lapsega leinama. Wiimastest oliwad kolm wõerad lapsed — Jüri oli lese naise wõtnud — ning üks tema pärislaps. Kas tema, kaunis wäiklane, mitte tugew mees, tõeste üksi ohwitseri ja selle hobuse maha nottinud, wõi kas tal seejuures abilisi olnud — selle saladuse wiis Üleka Jüri jõe-woodesse enesega kaasa. —

Purila mõisal oli nendel päewadel päris sõjaleeri nägu. Kõik kohad kubisesiwad soldatitest, nende seas liikusiwad wäeülemad, adjutandid tuliwad ja läksiwad. Jalawäele ilmus warsti weel ratsawäge, Urali kasakaid, juurde. Osteti loomi ja muud toidumoona mõisast ja küladest üles, jahwatati jahu weskitel, niideti rohtu hobustele, tapeti elajaid, küpsetati, keedeti, söödi ja joodi. Kümme wedru ja rohkem joodi päewas wiina ära — mõisa-aidas oli ju seda märjukest küllalt!

Ja selle sõjaleeri nägu oli nii, nagu ta pärast wõidurikast lahingut on: igal pool sõjawangid wahi all, wiinaköögis laatsaret haawatutega…