Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/606

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 605 —

oleks peruks läinud hobuse päitseahel Päärna kätt haawanud, wiimast mitte küllalt kaitsta ei suudaks. Sest eks olnud ju silmi küllalt, kes Päärnat sõdimisel näinud, ja eks olnud äraandjaid küllalt, kes seda kohtusakstele ninasse wõisiwad pista! Kauase kaalumise järele oli siis terane tüdruk otsusele jõudnud, et Päärna ja ka Jüri peastmine ainult mõne wägewa wõimu poolt wõiks tulla, ning selleks wõimuks pidas ta muidugi oma mõisaherrat. Õnneks teadis ta, et noor parun, keda heaks saksaks kiideti, praegu üksi kodus on, ja ta teadis ta, missuguse inimese kaudu kõige julgem oleks temale läheneda. Kui keegi mehi peasta wõis, siis oli see noor parun, ja kui ta seda tegi, siis ainult helde koolipreili palwel.

„Pearn ja Jüri olid purjus, muidu põleks nad soldatitesse puutund,“ wastas Miina, kuna ta wärisewad sõrmed helewalgete käiste külles näppisiwad. „Aga nad põle kedagi inimest surnuks löönd ja wargust põle nad kaasa toond.“

„See wõib ju olla, aga nad on soldatitega wõideld, ja see on suur kuritöö. Kuda tohiks mina aga kurjategijaid kohtu alt lahti teha? Kohus trahwiks mind ennast selle eest. Teine asi oleks, kui Päärn ja Jüri midagi muud põleks teind kui sõda pealt waadand. Siis ma wõiks andeks anda, et Jüri sõnnikut ei tulnd wedama ja teomees teolt ära jäi, ja kohus ei teeks neile palja wahtimise eest ka midagi. Kes aga kurja on teind, peab kurjategija palka saama — sinna ei wõi mina ka midagi parata.“

Ja noor parun tõusis sohwa pealt üles, pööras mõlemale tüdrukule selja ning jäi tigeda, tumeda näoga aknast wälja wahtima.