— 606 —
Mai ja Miina pistsiwad pead kokku, wahtisiwad üksteisele näosse, ja mõlemate silmadest purtsasiwad pisarad.
Preili Marchand seisis nagu tuliste süte peal. Ta soowis õnnetumate palwele kõigest hingest head tagajärge, oli seda juba lootmagi hakanud, kui ta nägi, missuguse osawõtliku pilguga paruni silm Miina näo peal wiibinud, pidi aga nüüd nägema, et asjale äkitselt halb pööre tulnud, sest Herbert Heideggi nägu awaldas warjamata wiha ja külmust. Mis oli sündinud? Juliette polnud Miina ja paruni kõnelemisest midagi aru saanud.
„Kas tohiksin teada saada, mis Teid pahandab, paruni herra?“ pööras Juliette oma tasase, waigistawa kellahealega noore Heideggi poole.
„Miks mitte!“ wastas wiimane. „Tüdruk ilmutas minule praegu midagi, mis mulle täieste wõimataks teeb, nende meeste heaks midagi ette wõtta. Need on ju mässust tegelikult osa wõtnud, on sõjawäe wastu wõidelnud! Üks neist on pealegi haawatud. Nende peastmiseks ei wõi ma sel wiisil midagi teha. Nad on mässajad.“
„Aga kui nad süütad oleksiwad, siis poleks ju abipalumist wajagi, paruni herra! Siis poleks neil ka mingisugust hädaohtu karta. Et nad aga süüdlased on — sellepärast just Teie armu ja abi palutakse!“
„Seda armu ja abi ei wõi mina aga sel puhul mitte anda,“ kostis Herbert karmimalt, kui Juliette oleks wõinud arwata. „See tähendaks seaduse wastu eksimist minu poolt. Ma ei wõi oma kätt mitte õiguse käigu wa-
