— 607 —
hele pista, mitte kohut ta ülesande täitmises takistada. Seega heidaksin ma awalikkude kurjategijate kaitsjaks, püüaksin midagi wabandada, mis üleüldise korra ja hea käekäigu wastu käib. Ma kiidaksin nurjatumat wägiwalda, põletamist, riisumist ja tapmist, heaks!“
Juliettel kerkis midagi keele peale, mida ta aga targu ütlemata jättis, et parunit mitte weel rohkem äritada. Ta oleks hea meelega küsinud, kas mitte need, kes nüüd talupoegade „nurjatumat wägiwalda“ kombeliku jälkusega hukka mõistsiwad, selle juures mitte ka ise süüdi ei olnud? Kas nad ei olnud seda wägiwalda mitte iseenda wägiwallaga wälja kutsunud? Kas polnud neil abinõuud ja wõim igatahes käes, toore mässu eest talupoegi ja iseennast hoida?
„Kas Te mitte ei arwa, paruni herra, et talupojad nüüd, kus nad kainemale arusaamisele toibunud, oma tegusid kõigest südamest kahetsewad?“ ütles Juliette Marchand pehmelt ja lepitawalt. „Neist mõlematest meestest on seda kindlaste arwata, sest ega nad muidu käskjalga Teilt poleks saatnud armu paluma. Sel lool oleks aga suur ja kallimeelne tegu mõisniku poolt, kui ta armupalujaid mitte tagasi ei tõrjuks.“
„Armuandmiseks ei ole minul aga mingisugust õigust, preili Marchand!“ hüüdis Herbert. „See mäss ei käinud ju mitte minu wastu. Minu wastu tehtud kurja wõiksin ma andeks anda, teistele tehtud ülekohtu üle otsustamiseks pole mul meelewalda.“
„Teil on õigus, paruni herra. Aga mõelge, et neid küllalt ja küllalt saab olema, kes selle ülekohtu pärast saawad karistust kannatama.
